Apoldaer 125 ja esimene pampersivahetus

See oli päris suur üllatus, et Apoldaeri 125. aasta täitumise pidu oli tõesti suur!!! Me pole kunagi siin nii palju inimesi näinud. Päris tõsiselt, tavaliselt poodi ja tagasi kõndides näeme kuskil 7 inimest ja peale 8 õhtul on hea kui 3 inimest vastu tuleb :D Seekord olid peol aga ~2000 inimest. Arvatavasti jäi see aga ainsaks korraks, kui me Apoldas nii palju inimesi nägime, sest tänu peole oli rahvast kõrvallinnadest kokku tulnud. Algul tehti laulu-tantsu show'd päris palju ja hiljem oli DJ-dega pidu. Sellel show-l tehti palju vanu ja ka uusi hitte järele ja  karjuti koos rahvaga mingeid saksa põhilaule. Vahepeal käis see õhtujuht mikriga ringi ja lasi inimestel kaasa laulda. Kui ta oli kogu meie üheksasest grupist ainsa sakslase välja valinud ja talle mikri ette toppinud ja ta ilusti kaasa karjus, tuli ta järgmisena muidugi minu juurde. Nojaaa, ma teadsin ilmselgelt KÕIKI sõnu ju! :D Taganesin mikrofonist naerdes ja ta tuli ikka lähemale ja oli segaduses, miks ma häbenen. Ei osanud talle nagu kuidagi seletada ka... Ülilambine laul oli, nautige: Hei, me tahame jääkarusid näha!

with Nastya at Apoldaer's Geburtstagsparty

Täna jõudis kätte aeg, mil pidin mähkmeid vahetama hakkama, üks tüdruk pistis küll karjuma ja natuke hirmus oli, aga õnneks pärast magamist oli hull sõbranna mul jälle. :) Täna jäeti mind isegi lastega üksi kuskil 15 minutiks, jee, tase. 2 kõige nunnumat poissi on mul ka suuuuured sõbrad ikka, tulevad kogu aeg mu juurde ja jälitavad ja võtavad käest kinni ja naeratavad ja räägivad midagi ja on niisama armsad, mõlemad sellised lokkis sasipead, pärast ärkamist on nad eriti nunnud! Kasvatajad on kõik ka väga-väga-väga sõbralikud ja toredad ja ägedad ja rõõmsad ja aktiivsed ja viitsivad seletada kogu aeg, kui ma millestki aru ei saa. Ainult et mõnikord pole see seletamine piisav, sest ma ikkagi ei saa aru. No kui sõnavara pole, siis pole. Nii tahaks nendega normaalsetel teemadel ka vestelda, mitte et kui soe ilm täna on (oli küll soe muidu, 30 kraadi), aga vahel tunnen nagu tumm inimene end seal, lihtsalt naeratan ja ütlen jaa. :D See on küll tobe tunne, aga vähemalt ütlesid kasvatajad täna, et lähen iga päevaga paremaks ja saksa keele tunnid on varsti suureks abiks. Need võiks küll pihta hakata jubaaa! 

Sain täna lõpuks oma Saksa pangakaardi ka ilusa summaga, yeah, I'm rich now!

Apolda elanik nüüd

Olen nüüd 1,5 päeva oma päris kodus Apoldas elanud. Sain täna esimest korda välja puhata, sest täna on esimene päev ilma ühegi planeeritud tegevuseta ja ilma kl 6-7 hommikul ärkamiseta. Ilmselgelt ma enne 11 voodist püsti ei tõusnud. Elan koos poolaka ja itaallannaga, igaühel on oma toakene. Veel on meil hästi korralik köök ja kõik-kõik vajalikud asjad. Ülipalju nõusid, kahvleid, nuge, potte-panne, veekeetja, kohvimasin, 2 erinevat röstrit, nõudepesumasin, VÄGA palju rätikuid, voodilinu ja palju muud. Lisaks on veel eelmised vabatahtlikud siia ka igasuguseid asju jätnud: soola, pipart, šampooni, dušigeeli jms. Ruumid on ilusad ka. Aa, kaks asja avastasin, mida pole - teekann, kuhu saab puruteed teha ja sõel. Seega pidin ükspäev suvalisse potti tee tegema ja pärast kohvimasina filtriga endale tassi filtreerima selle. :D Meil on siin spordiväljak isegi, mis käib lukku ja meil on võti. :D No niiii äge! See maja, kus elame, ei ole lihtsalt mingi kortermaja, vaid on tegelikult üks hoone, kus ühes osas on noortekeskus ja natuke eemal veel selline päevakeskus, kus lapsed, kellel on kodus raskusi (alkohol, vägivald), saavad aega veeta. Aga ei-ei, ei ole mingid hullud, eile nägin mõnesid, mängisid siin maja ees lauatennist. Siin noortekeskuses on igasuguseid kursuseid ka - jooga, tantsimine, kitarriõpe, nii et võib-olla külastame mõni päev. Kahjuks on need kursused tasulised, aga mõtlesime, et üritame oma majanaabrite ehk siis noortekeskuse töötajatega headeks sõpradeks saada, äkki saame odavamalt siis. :D Igatahes, selle maja üks osa on siis meie korter, mis kunagi väga ammu oli autokool. Kella 8 paiku õhtul lõppevad siin hoones kõik muud tegevused ära ja siis on kogu maja ainult meie päralt, sest kõik lähevad koju. Päeva- ja noortekeskus on eraldi sissepääsudega, seega oleme ikka ainult oma korteri poole peal. Käisin just hommikumantlis (nii parajalt soe on siin!) meie garaaži ka uudistamas. Oiii, seal ka palju põnevaid asju! Igaühele 1 ratas, palju palle, kelgutamisasjad, muruniidukid, rehad, grill - ah, ma ei mäleta enam kõike. 2 kasti õunu leidsime ka! :D Võtsime omale sealt, kuigi me ei tea, kelle omad need on, aganoh, kes 3 õuna kadumist ikka märkab. :D

                                                                         Kolime

                                                                        Koduuuu

                                                                      Meie staadion

                                                                            ja mu toake

Muidu kui veel Bad Sulzas viimast päeva olin, siis hommikul ärkasin viimasel minutil ja jooksin kööki, et mingi võiku napsata, aga nagu ikka, oli türklane juba hommikusöögi valmis teinud, mingi muna-fetajuustu-basiiliku roog oli. Mis me nüüd küll siin Apoldas ilma temata teeme? Teate, ta koorib tomatid ära, kui ta süüa teeb ja tal on vanaisa, kellel on viis naist ja kakskümmend last, for real. Ta isa on siis üks neist, aga isal on õnneks üks naine ja mingi normaalne arv lapsi. Ei tea, millised nende suguvõsa kokkutulekud/kellegi sünnipäevad välja näevad. :D Kui Bad Sulzast ära kolima hakkasime, oli ta veel nii lahke ka, et andis mulle oma türgi maitseained kaasa, ütles, et tal neid endal veel ülipalju. No mulle sobib, äge on nendega süüa teha! 

Üleeile käisime Herr Kube juures toiduhügieenikoolitust tegemas, vaatasime saksakeelset filmi, kuidas ikka käsi tuleb kogu aeg pesta ja haigena ei tohi tööle minna jne. Kui ma seda nimesilti härra Kube kabineti uksel nägin, siis hakkasin küll naerma ja pidin muidugi teistele ka seletama, mis mul hakkas. :D Ja siis, kui me kõik naersime, astus ta just oma kabinetist välja. Kõik said talt oma emakeeles paberi jutuga hügieenist, aga surprise-surprise, eesti keeles küll ei olnud. :D 

Eile oli minu esimene tööpäev lasteaias! Nii nunnuuuuuuuuuud lapsed on mul! :) Ainult et absoluutselt kõik räägivad nüüd minuga saksa keeles, kõik töötajad ei oska ka sõnagi inglise keelt, nii et oli põnev. Meie saksa keele õpetaja käis just pimesooleoperatsioonil ja on haiglas praegu, nii et peame tööl käima juba enne keele õppimist. Noh, eks mulle seal seletati kogu aeg käte-jalgadega ja megaaeglaselt, et ma aru saaks ja mul oli niiii naljakas. Õnneks ei ole ma esimene selline siin ja need kasvatajad on vabatahtlikega harjunud. Ma tegelikult imestasin, et ma sain päris hästi aru, mida nad rääkisid. Ja nad olid õnnelikud, et ma neist aru saan, sest eelmine vabatahtlik ei saanud algul ikka üldse midagu aru ja ei osanud ka ise rääkida. Ma arvasin, et oskan vähem saksa keelt, aga kõik on kuidagi nii loogiline ja terve päev ikka rääkisime juttu ja saime aru. Võinoh, kui nüüd täpsustada, siis mina ütlesin ja-ja, natürlich/genau kogu aeg ja nemad rääkisid pikemate lausetega. :D Kui ma just igast sõnast aru ei saa, siis lause üldmõtte tajun ikka ära. Proovisid nad mulle siis rääkida 29. septembril toimuvast mingist sibulafestivalist. Sain aru, et festival ja millal see toimub, aga sibul (die Zwiebel) küll mu sõnavarasse ei kuulunud. Küsisin siis, mis see Zwiebel tähendab ja mulle toodi suur laste pildiraamat sõnadega ja näidati nagu 1-aastasele: "Das ist die Zwieeeeebeeellllll!" Nii ma siis kasutasin seda raamatut päris tihti päeva jooksul ja õppisin koos lastega uusi looma-, puuvilja-, putukanimesid. Ise ka nagu lasteaialaps, eks mu rääkimisoskus on samal tasemel küll jah. :D Aga tegelikult on keeleõppe koha pealt ülihea, et minuga ainult saksa keeles räägitakse, sest kui keegi oskaks inglise keelt, siis kasutaks ma teda ära kogu aeg, aga nüüd pole mul muud võimalust, kui lihtsalt proovida aru saada. Ja selle 1 päevaga ainult saksa keele keskel õppisin ma küll päris palju lauseid ja asju ära. Tegelt enamus neist vajavad lihtsalt meeldetuletamist oma 3 aasta tagustest saksa keele õpingutest. Winke-winke (lehvi-lehvi) on ka tihti kasutusel meil lastega. :D
Iga päev pean lasteaias olema kell 8 ja lõpetan kell 3. See on nagu koolis käimine, nii raske oli kell 6 hommikul üles ärgata... Minu rühmas on niiiii pisikesed lapsed, 1-2 aasta vanused. Kokku peaks neid olema 12, aga seekord oli neid ainult 6, sest ülejäänud on haiged. Algul ütlesin neile ainult tere-tere ja mind vaadati häbelikult, aga hiljem harjusid nad minuga ära ja rääkisin nendega juttu, (õigemini kuulasin nende juttu ja üritasin aru saada, vahepeal ütlesin was või das ka sekka) vaatasin raamatuid ja mängisin. Sain veel neid riidesse panna, õues jalutada nendega, vooditesse panna, tatist nina pühkida, pudipõllesid ette panna ja ära võtta, käsi pesta ja kuivatada, pamperseid veel vahetama ei pidanud, aga pakun, et varsti on see aeg ka käes. :D Aga see Montessori-värk on ikka lahe. Hommikul, kui kõik sööma hakkasid, palus kasvataja ühel 1,5-aastasel poisil kõigile taldrikud tuua. Ta läks siis võttis ja pani igaühele ükshaaval taldriku lauale, niiii tubli! Nad üritavad ise süüa ka kõik. Niiiii naljakas oli, kui nad lõunal kõik kartuliputru omale näost sisse pistsid, no kõik kohad olid täis seda, aga õnneks läks natuke toidust ikka täppi ka. Tublid on nad küll, täitsa oskavad. Muidugi, kui mõni on nii väike, et ikka päris ise hakkama ei saa, siis aitasime. Sain ka ühte nunnukat sööta. Aga oma lusikas oli tal ka harjutamiseks. Vahepeal viivad junsud nõud ka ise ära ja siis võtavad oma minilapikesed kätte ja hakkavad lauda pesema. :D Ma muidugi pesin selle ise pärast ära, aga nad peavad ka ikka proovima. Kuulsin, et suuremate rühmas (al 3 a) teevad nad ise hommikuti võileibu ka. Üks minu poistest oli meganunnu pruunide silmade ja lokkis juustega, algul kogu aeg ainult piilus mind igalt poolt nurgast ja laua alt, pärast oli esimene, kellega ilusti rääkida sain. Kuna ta on aga 3-aastane juba, siis viiakse ta suurte rühma üle ja praegu on ta pool päeva meil ja pool päeva teises rühmas, et harjuda. Nii kahju, et mu uus väike sõbrake teise rühma kolib. :(

Muidu oleme 2 korda ära eksinud juba oma Apoldas ja saksa keeles puterdades teed küsinud ja kuidagi koju jõudnud. Me ise ka ei tea, kuidas nii mitte väga suures linnas ära eksida saab.

Täna on Apolda õlletehase 125. sünnipäev ja korraldatakse (suur) tasuta sissepääsuga pidu. Nii et lähme nüüd vaatame, mis toimub ja ehk proovime paar Apoldaeri ära. :)

Ainult unetundidest tunnen puudust

Mõtlesin, et ütlen paar lauset inimeste kohta, kellega elan.

Kõik oleme erinevatest riikidest: niisiis on siin lisaks minule Simona Itaaliast, Agnieszka Poolast, Bülent Türgist, Laura Prantsusmaalt ja Anastasiia Ukrainast.

Minu toanaaber on siis itaallanna, vahel päris kangekaelne oma söögi-joogi asjadega. Kohvi pole ta siin kordagi suutnud juua, sest see kohv on täielik jama tema jaoks, ütleb, et see näeb välja nagu tee, tal ikka kanget espressot vaja. Esimesel päeval siis küsis, kas meil normaalset kohvimasinat polegi või. :D Siin on see täiesti tavaline kohvimasin, mida Eestis ka kasutatakse, isegi mitte presskann lahustuva kohvi jaoks, aga see oli ikka vale. Siin Saksamaal ei pidavat seda vajalikku masinat müüdama, seega helistas ta vanematele ja nad panevad nüüd paki teele õige itaalia kohvimasina ja kohviga. Naljakas. :D Me nüüd igatahes kõik ootame seda imemasinat ja imekohvi. Aga eile tegi ta nagu üks õige itaallane pastat ja salatit meile.

                                                                       It's pasta time!

Üldse teeme iga päev plaani, et kes millal süüa teeb. Täna olin siis mina nõus tegema ja kui tavaliselt teeme omavahel kuuele inimesele, siis täna tuli välja, et õhtul tuleb René oma tüdrukuga ja siis ilmus siia veel 2 noort tegelast. Lisaks tulid veel 2 vabatahtlikku, kes siin juba olnud on, kuid teises linnas elavad, ka külla, nii et pidin 11 inimesele süüa tegema. Ja prantslanna tegi mitu portsu pannkooke, mida sõime tema hea prantsuse karamellikreemiga. Tänane õhtu oli selline welcome party meile. Sõime-jõime ja tutvutstasime üksteisele oma riike. Jeee, inimesed tahavad nüüd Eestisse ka tulla! :) Ja ma tõesti arvasin, et kõik vabatahtlikud on megakorralikud ja elu on siin väga rahulikult korraldatud, aganoh, täna tuldi juba kasti õllega tutvumispeole.

Tugev Hispaania naine Köstrisseriga

Welcome party!!!

Minu lemmikud on poolatar ja ukrainlanna. Huumorisoon neil ikka peaaegu nagu eestlastel, nii et nendega saab  nalja + nad on samasugused hullud reisihuvilised, nii et meil igasugu plaane juba. :) Ukrainlanna oli nii õnnelik, et ma ainsana talle õigesti Nastja öelda oskan.

Türklane on ikka mingi söögitegija, täna tuli ka oma türgi maitseainetega lagedale ja aitas mul vajalikke valida, meil siin muid maitseaineid muidu polegi peale soola-pipra, aga tal oli igasugu huvitavaid. Muidu lihtsalt muigab kogu aeg kaasa, vist ka keelebarjääri pärast ei räägi nii palju.

Avastasin, et ma kõige noorem siin,  no pole võimalik! Okei, itaallanna on ka 19, kuid siiski vanem. Kui sain teada, et poolatar ja prantslanna 26 on, olin küll üllatunud, sest nad näevad ikka nooremad välja minu jaoks. Ukrainlanna on 23 ja türklane 27. Aga mingit vanusevahet kõigi nende seltskonnas küll tunda pole. :)

Elame siis Bad Sulzas küll kuuekesi koos, aga tube jagatakse kahekesi, nii et päris laagrielu siin ei ole. Toad väga korralikud ja vaade on nunnu.

Vaade meie aknast

Need 2 varasemat vabatahtlikku, kes külla tulid, on ka niiiii lahedad mõlemad! Üks on türklanna, teine hispaanlanna. Hispaanlanna jääb meiega siia kuni aprilli lõpuni, türklanna on siin juba 7 kuud olnud ja lahkub pühapäeval. Lufthansaga muidugi, aga loodame, et jõuab ilusti, sest konkreetne streik peaks kestma reedest laupäevani. Aga ta on niii äge, temalt saime teada, et EVS ei ole mingi kuiv töörügamine, vaid vabadel päevadel mindi ikka vabatahtlikega reisima ka ja isegi Saksamaast väljapoole ja suht odavalt, nii et võimalusi on palju! Lastega töötamine pidi ka väga tore olema. :) Täna saime väikese tutvustuse Montessori pedagoogika kohta. Põhiline on see, et lapsed peavad kasvama iseseisvaks, seega ka väikesest peale kõike ise tegema. Kasvataja roll on lihtsalt vaadata ja natuke juhendada, aga appi tormata ei tohi, peab lihtsalt ootama, kuni laps ise oma tegevusega hakkama saab. Mina olen küll harjunud ikka väikseid lapsi kantseldama, kallistama, sülle võtma, aga siin vist selline asi ei toimi. Montessori, kes selle pedagoogika välja töötas, ütles, et lastele tuleb lihtsalt anda aega ja küll nad siis ise hakkama saavad ja on sellevõrra kogu elu iseseisvamad. Aga lapsed on ikka nagu lapsed, ainult et palju intelligentsemad, nagu kuulnud olen, oskavad väga palju asju ise korralikult ära teha.

Täna muidu hommikul läksime Apoldasse end sisse kirjutama jne ja kõigil läksid kõhud tühjaks, seega proovisime ikka õige saksa Bratwurst'i ära, mis on megapikk vorst üliväikese saiaga. Natuke ebaloogiline. Aganoh, muidu oleks lihtsalt hot dog vist, kui mõõtmed õiged oleks. Okeiiiii, sakslaste rõõmustuseks, oli jah natuke teise maitsega see vorst ikka. :D aaa, ja täiesti ise tellisin saksa keeles ja vestlesin teenindajaga, no hakkab tulema, ma ütlen!

                                                      Die Bratwurst mit Brötchen und Ketchup

Kui olime vajalikud asjaajamised linnas ära teinud, avastasime, et täpselt 5 min tagasi läks rong ära. Jäime siis uut ootama ja tahtsime ajaga midagi kasulikku teha, nii et külastasime Glockenmuseum'it Apoldas. Siin oli kunagi tasemel kellatehas, mis valmistas selliseid suuri kellasid kirikutele jne. Ühes kohas olid kellad ja seal juures sildid, kus riigis see olnud on. Eestit kahjuks ei leidnud, aga vähemalt Finland, Helsinkki oli. Quite close. :) 

Homme kolime ümber õigesse koju! Muide, nägime täna juba tee sinnani ära ka ja astusime korraks sisse, täitsa korralik oli.

Olengi siin. Päriselt või?

Nonii. Lõpuks öösel leidsin blogi kirjutamiseks ka natuke aega, kuigi silmad vajuvad kinni juba, sest meil ikka suht tihe graafik siin ja magada pole palju jõudnud + kui on vaba aeg, tuleb ikka inimestega tutvuda. :) Praegu ka samal ajal katsun jutustada teistega, meil siin mõnus suur chilling room koos suure laua ja diivanitega ja ülilebo on juba kõigi seltskonnas siin olla, üldse ei tundu võõrad.

Kes veel ei tea, siis kolisin Saksamaale, et siin vabatahtlikuna väikeste lastega tegeleda.

Kõigepealt, pakkimine on ikka väga hull! 10 kuuks ära minna ja asjad 20 kg ja käsipagasisse ära pakkida on pea võimatu. Niigi selekteerisin ainult põhiasjad algul välja, mida kohvrisse panna, aga ikka oli üle 20 kg, seega viskasin ikka igasugu asju minutid enne kodust lahkumist veel kohvrist välja. Õnneks saab mulle siia koju pakke järele saata. :) Võite mulle kirjutada-joonistada ka aadressile: Katharinenweg 43, 99510, Apolda.

Igatahes, lendasin Lufthansaga Tallinnast Frankfurti ja luckily tegin seda 3. septembril, streikima hakkasid nad nüüd 4. sept. Aga mina olen kohal, jess! 

Seisin seal lennule mineku järjekorras ja no ainult sakslased ümberringi, 5 eestlast nägin ka äkki.

Sain oma esimesed Hallo'd ja Guten Tag'id lennukisse sisenedes ka öeldud ja igal pool käis see scha-schö-schi-keel, millest ma aru ei saanud. Natuke ma ikka saksa keelt oskan, aga mind ümbritses ainult üks kiire võõrkeelne mulin, seega püüdsin ainult mõne sõna kinni. Õnneks juhtusid mu kõrvale istuma siiski eestlased, nii et mõtlesin, et kuulen 2,5 h normaalset juttu viimast korda, aga ette-taha tulid ikka sakslased ja rääkisid kõvemini. Eks peab nüüd ära harjuma keelega. Siin poes käies või mõnda uut lasteaiatöötajat nähes alustatakse ikka kõike saksa keeles, sest ega vanemad inimesed siin küll väga inglise keelt ei kavatse rääkida, aga siis me vahime natuke ehmunud nägudega vastu ja hakkame inglise keeles vestlema. Siiski paari lause ja enese tutvustamisega saab hakkama ikka. Poes suutsin ka saksa keeles arvest aru saada, success! 

Frankfurti jõudes sain kella tagasi keerata, säästsin ühe tunni! Frankfurdi lennujaam on nii suur!!!!! Pidin seal oma itaallannast korteri- ja töökaaslase Simona üles leidma, et koos Weimarisse sõita. Enne oli ikka rabelemist luggage claim'i jõudmisega ja siis edasi-tagasi rändamisega, et Simona üles leida, nii et lõpuks oli mul sellest jooksmisest nii palav olla. AGA ma tundsin ta ära õnneks! Ja oligi nii nagu kartsin: ta ei oska väga inglise keelt. Ükskõik, kuidas või mida või kui aeglaselt ma rääkisin ja kui lihtsaid lauseid ma kombineerida üritasin, ikka tuli vastuseks väga segaduses mhmh. Jõudsin siis järeldusele, et ta ei saa ikka midagi aru. :D Kartsin, et see 4 h temaga reisimist tuleb õudne. Õnneks sain ta rääkima lõpuks, natuke harjutamist ja saime juba enam-vähem vestelda. Tegelikult on ta hästi sõbralik, lihtsalt väga raske on oodata, kuni ta lõpuks oma lause valmis saab. :D Ta jõudis Frankfurdi lennujaama 3 h varem kui mina ja pidi ootama, seega käis vahepeal The Body Shop'is ja tal oli hulllll kotitäis igast šampoone, dušigeele, kreeme ostetud, lõpuks oli nii sõbralik, et sundis mind ühte valima ja endale võtma. Mis mul siis üle jäi, sain megahea mangolõhnalise pisikese dušigeeli omale. Ega jah, olingi kõik vajaliku kohvrist välja visanud ju, saan pesta nüüd vähemalt!

Lennujaamast rongijaama saamisega oli raskusi, kuigi see asub täpselt lennujaama all. Aga eskalaatorid ei töötanud vahepeal ja nii palju treppe tuli läbida ja kotid olid niiiiiii rasked, õnneks tuli poole tee peal mingi vend, kes võttis meie mõlema kohvrid, jei. Saime siis jälle saksa keelt praktiseerida ja Danke Schön öelda.

Sõit oli tõesti pikk koos ümberistumisega. Kõigepealt oli Frankfurt->Erfurt, siis 1h passimist ja sealt Erfurt->Weimar. Erfurdis läksime korraks välja ka ja linn tundus ilus, aga üsna pime oli ja kõik oli suletud, lubasime siia siis ükspäev tagasi tulla. Pole väga pikk sõit ka - kuskil pool tundi.

Weimari jaamas ootas meid juba René (see, kes meiega siin tegeleb) ja pidi meid koju viima. Muidu peaksin ma Apolda linnas elama, aga ta viis meid hoopis Bad Sulzasse, kus on see lasteaed, kus ma töötama hakkan.  Elame kuni neljapäevani siin Familienzentrum'is (hoone, kus saab tube üürida ööbimiseks ja kus samas toimub ka nagu noortekeskuse sarnane lastega tegelemine) koos kõigi ülejäänud vabatahtlikega, et üksteist tundma õppida. Tore mõte tegelikult, varsti kolime kõik erinevatesse linnadesse ja siis on hea üksteist teada ja külastada. Nii äge, et minu linn on kõige suurem neist ja parima transpordiühendusega!
Lennukis lubati, et Saksamaal ootab mind päike ja 24 kraadi, aga seda ma ei näinudki, sest pimedatest siseruumidest sain välja alles öösel. Koju jõudsime kuskil kl 2 ja magama saime kl 3, hommikul pidi juba 9 paiku ärkama, sest pidime kõik koos hommikusööki sööma ja siis edasi olid René poolt ka tegevused plaanitud. Hommikusöögi tegi valmis türklane Bülent ja kohvi tegi René, nii et tüdrukud põhimõtteliselt lihtsal istusid ja ootasid. Okei, natuke aitasime ka ja pärast koristasime. Aga see türklane ikka kogu aeg viitsib kokata ja mässata siin, good for us! :)

Täna avasime meile saksa pangakontod ja tegime väikse tuuri Bad Sulzas, see on selline armas turistide spaalinnake, igasugu nunnusid majakesi ja kujusid täis. Ainult et siin elavad ainult vanemad inimesed pigem. Loodus on ka väga ilus ümberringi jaaaa teate, siin on SUVI!!! Panin hommikul pikad teksad, topi ja kardigani selga, küsisin veel toanaabrilt, kas peaks jaki ka peale viskama, tal oli, et eee, miks!? No ma eeldasin, et jahe on, aga läksin õue ja niiiiiiii palav oli. Pakun, et vähemalt 25 kraadi ja täiesti päikseline. Nii ma siis kärssasin terve päeva, hiljem sain mõne oma vähestest kaasa pakitud suveriietest siis selga visata. Nii äge, suviiii!

Homme lähme teeme kohaliku numbri, registreerime end elanikuks ja saame omale transpordi kuukaardi ja sooduskaardi, millega saame 50% kõigilt pikamaa sõitudelt alla, nt Berliini, Frankfurti või kuhu iganes teise linna sõites. Oma riike peame ka homme tutvustama, vaatan, mis mul huvitavat pähe tuleb.

Aaa, ühe uue lause õppisin ka lennukis ära: Schwimmweste unter Ihrem Sitz. Seda läheb kindlasti tihti vaja. :D

Päris pikk postitus tuli, kahtlen, kas mul edaspidi ka aega nii detailselt kirjutada on, aga katsun mingi päev näiteks pilte ka panna. :)

Täna ka väga vara magama ei jõua, nagu näha...

Tschüss! Gute Nacht!