Olengi siin. Päriselt või?

Nonii. Lõpuks öösel leidsin blogi kirjutamiseks ka natuke aega, kuigi silmad vajuvad kinni juba, sest meil ikka suht tihe graafik siin ja magada pole palju jõudnud + kui on vaba aeg, tuleb ikka inimestega tutvuda. :) Praegu ka samal ajal katsun jutustada teistega, meil siin mõnus suur chilling room koos suure laua ja diivanitega ja ülilebo on juba kõigi seltskonnas siin olla, üldse ei tundu võõrad.

Kes veel ei tea, siis kolisin Saksamaale, et siin vabatahtlikuna väikeste lastega tegeleda.

Kõigepealt, pakkimine on ikka väga hull! 10 kuuks ära minna ja asjad 20 kg ja käsipagasisse ära pakkida on pea võimatu. Niigi selekteerisin ainult põhiasjad algul välja, mida kohvrisse panna, aga ikka oli üle 20 kg, seega viskasin ikka igasugu asju minutid enne kodust lahkumist veel kohvrist välja. Õnneks saab mulle siia koju pakke järele saata. :) Võite mulle kirjutada-joonistada ka aadressile: Katharinenweg 43, 99510, Apolda.

Igatahes, lendasin Lufthansaga Tallinnast Frankfurti ja luckily tegin seda 3. septembril, streikima hakkasid nad nüüd 4. sept. Aga mina olen kohal, jess! 

Seisin seal lennule mineku järjekorras ja no ainult sakslased ümberringi, 5 eestlast nägin ka äkki.

Sain oma esimesed Hallo'd ja Guten Tag'id lennukisse sisenedes ka öeldud ja igal pool käis see scha-schö-schi-keel, millest ma aru ei saanud. Natuke ma ikka saksa keelt oskan, aga mind ümbritses ainult üks kiire võõrkeelne mulin, seega püüdsin ainult mõne sõna kinni. Õnneks juhtusid mu kõrvale istuma siiski eestlased, nii et mõtlesin, et kuulen 2,5 h normaalset juttu viimast korda, aga ette-taha tulid ikka sakslased ja rääkisid kõvemini. Eks peab nüüd ära harjuma keelega. Siin poes käies või mõnda uut lasteaiatöötajat nähes alustatakse ikka kõike saksa keeles, sest ega vanemad inimesed siin küll väga inglise keelt ei kavatse rääkida, aga siis me vahime natuke ehmunud nägudega vastu ja hakkame inglise keeles vestlema. Siiski paari lause ja enese tutvustamisega saab hakkama ikka. Poes suutsin ka saksa keeles arvest aru saada, success! 

Frankfurti jõudes sain kella tagasi keerata, säästsin ühe tunni! Frankfurdi lennujaam on nii suur!!!!! Pidin seal oma itaallannast korteri- ja töökaaslase Simona üles leidma, et koos Weimarisse sõita. Enne oli ikka rabelemist luggage claim'i jõudmisega ja siis edasi-tagasi rändamisega, et Simona üles leida, nii et lõpuks oli mul sellest jooksmisest nii palav olla. AGA ma tundsin ta ära õnneks! Ja oligi nii nagu kartsin: ta ei oska väga inglise keelt. Ükskõik, kuidas või mida või kui aeglaselt ma rääkisin ja kui lihtsaid lauseid ma kombineerida üritasin, ikka tuli vastuseks väga segaduses mhmh. Jõudsin siis järeldusele, et ta ei saa ikka midagi aru. :D Kartsin, et see 4 h temaga reisimist tuleb õudne. Õnneks sain ta rääkima lõpuks, natuke harjutamist ja saime juba enam-vähem vestelda. Tegelikult on ta hästi sõbralik, lihtsalt väga raske on oodata, kuni ta lõpuks oma lause valmis saab. :D Ta jõudis Frankfurdi lennujaama 3 h varem kui mina ja pidi ootama, seega käis vahepeal The Body Shop'is ja tal oli hulllll kotitäis igast šampoone, dušigeele, kreeme ostetud, lõpuks oli nii sõbralik, et sundis mind ühte valima ja endale võtma. Mis mul siis üle jäi, sain megahea mangolõhnalise pisikese dušigeeli omale. Ega jah, olingi kõik vajaliku kohvrist välja visanud ju, saan pesta nüüd vähemalt!

Lennujaamast rongijaama saamisega oli raskusi, kuigi see asub täpselt lennujaama all. Aga eskalaatorid ei töötanud vahepeal ja nii palju treppe tuli läbida ja kotid olid niiiiiii rasked, õnneks tuli poole tee peal mingi vend, kes võttis meie mõlema kohvrid, jei. Saime siis jälle saksa keelt praktiseerida ja Danke Schön öelda.

Sõit oli tõesti pikk koos ümberistumisega. Kõigepealt oli Frankfurt->Erfurt, siis 1h passimist ja sealt Erfurt->Weimar. Erfurdis läksime korraks välja ka ja linn tundus ilus, aga üsna pime oli ja kõik oli suletud, lubasime siia siis ükspäev tagasi tulla. Pole väga pikk sõit ka - kuskil pool tundi.

Weimari jaamas ootas meid juba René (see, kes meiega siin tegeleb) ja pidi meid koju viima. Muidu peaksin ma Apolda linnas elama, aga ta viis meid hoopis Bad Sulzasse, kus on see lasteaed, kus ma töötama hakkan.  Elame kuni neljapäevani siin Familienzentrum'is (hoone, kus saab tube üürida ööbimiseks ja kus samas toimub ka nagu noortekeskuse sarnane lastega tegelemine) koos kõigi ülejäänud vabatahtlikega, et üksteist tundma õppida. Tore mõte tegelikult, varsti kolime kõik erinevatesse linnadesse ja siis on hea üksteist teada ja külastada. Nii äge, et minu linn on kõige suurem neist ja parima transpordiühendusega!
Lennukis lubati, et Saksamaal ootab mind päike ja 24 kraadi, aga seda ma ei näinudki, sest pimedatest siseruumidest sain välja alles öösel. Koju jõudsime kuskil kl 2 ja magama saime kl 3, hommikul pidi juba 9 paiku ärkama, sest pidime kõik koos hommikusööki sööma ja siis edasi olid René poolt ka tegevused plaanitud. Hommikusöögi tegi valmis türklane Bülent ja kohvi tegi René, nii et tüdrukud põhimõtteliselt lihtsal istusid ja ootasid. Okei, natuke aitasime ka ja pärast koristasime. Aga see türklane ikka kogu aeg viitsib kokata ja mässata siin, good for us! :)

Täna avasime meile saksa pangakontod ja tegime väikse tuuri Bad Sulzas, see on selline armas turistide spaalinnake, igasugu nunnusid majakesi ja kujusid täis. Ainult et siin elavad ainult vanemad inimesed pigem. Loodus on ka väga ilus ümberringi jaaaa teate, siin on SUVI!!! Panin hommikul pikad teksad, topi ja kardigani selga, küsisin veel toanaabrilt, kas peaks jaki ka peale viskama, tal oli, et eee, miks!? No ma eeldasin, et jahe on, aga läksin õue ja niiiiiiii palav oli. Pakun, et vähemalt 25 kraadi ja täiesti päikseline. Nii ma siis kärssasin terve päeva, hiljem sain mõne oma vähestest kaasa pakitud suveriietest siis selga visata. Nii äge, suviiii!

Homme lähme teeme kohaliku numbri, registreerime end elanikuks ja saame omale transpordi kuukaardi ja sooduskaardi, millega saame 50% kõigilt pikamaa sõitudelt alla, nt Berliini, Frankfurti või kuhu iganes teise linna sõites. Oma riike peame ka homme tutvustama, vaatan, mis mul huvitavat pähe tuleb.

Aaa, ühe uue lause õppisin ka lennukis ära: Schwimmweste unter Ihrem Sitz. Seda läheb kindlasti tihti vaja. :D

Päris pikk postitus tuli, kahtlen, kas mul edaspidi ka aega nii detailselt kirjutada on, aga katsun mingi päev näiteks pilte ka panna. :)

Täna ka väga vara magama ei jõua, nagu näha...

Tschüss! Gute Nacht!